//Ilus ja iidne Gotlandi traditsioon

Ilus ja iidne Gotlandi traditsioon

Eesti maarahvas kasutas aastasadu Gotlandi (Ojamaa) saarelt toodud käiakive ja luiske. Enamasti olid toojateks Saaremaa mehed, kellel mõnesaja kilomeetrine reis üle Läänemere oli üsna tavaline asi. Ent mille eest neid toodi?

Kolm inimest seisid Läänemere tuulisel rannal. „Tio slipsten, inte mer“ (kümme käia, mitte rohkem) kohmas Gotlandi käiameister, silmitsedes üle mere vahetuskaubaks toodud, tuules lõdisevat tüdrukut ja näitas kümmet sõrme. Maad võttis vaikus või õieti olid need vaikusehetked lainete randajooksmise kohinate vahel. „Nej, nej! Nii ei lähe. Mingu kammeljad su võrgus mädanema“ urises siis saarlasest paadimees ja näitas rootslasele neli korda viit näppu. „Kakskümmend käiakivi!“ Väike purjekas kõlkus lautrikivide ääres, sellega oligi saarlane käiade järele tulnud. Sellega ja koos käiadega tahtis ta ka võimalikult ruttu koduteele asuda, sest taevaservas ujusid tormipilved. Gotlandi mees võttis aga aega, asus lurisevasse piipu tubakat toppima. Saarlane rasis piiga näolt blondid juuksed eemale „vaata, milline tüdruk! Skön flicka! Kakskümmend käia!“ Tüdruk kõõksatas, tal polnud sellest käiakauplemisest sooja ega külma. Tüdrukul süda läikis, merel oli ta oksendanud, ta oli purjekasõidust lihtsalt merehaige. Käiameister tõusis ja astus aeglaselt ringi ümber piiga. Too oli tegelikult tõesti tugev ja ilus ning see merehaigus, see läheb ju üle! „Bra! Tjugo slipsten!“ (hea küll, kakskümmend käia!) kostis piibu kõrvalt habeme seest lõpuks otsus. Naeru köhistav saarlane ulatas käe ja Gotlandi mees võttis selle vastu. Kakskümmend head liivakivist käia sõitis tagasi Saaremaa poole, tüdruk aga jäi ühte Gotlandi tallu appi talutöid tegema. Võib-olla abiellus ta mõne aja pärast ja elas seal õnnelikult oma elupäevade lõpuni … (H.Sergo)

Gotlandilt saadi väga head liivakivist käiakivid. Neid kasutati metallesemete teritamiseks. Käiakive pandi pöörlema vändast ja vajaliku kiiruse sai käia hõõrdepind tänu käiakivi suhteliselt suurele diameetrile. Terava eseme jahutus saavutati veega. Käia all asus veega täidetud anum, millest käiakivi pööreldes läbi käis. Käiakivi liivaterade teravad servad olid lõiketeradeks, mis hõõrutavalt materjalilt kihi maha kraapisid.

Kuna eestlased ega ka Rootsi oma maarahvas enam vikatit ei luiska ja käiasid ei kasuta, on Edela-Gotlandi vana käiavabrik läinud üle muule toodangule. Käiakivi saab veel kaasa ainult mererannast. Iidne ja ilus Gotlandi traditsioon on tänapäeval asendunud täiesti uute tööriistade ja võimalustega. Mille parimaks näiteks on täiuslik teritussüsteem nagu Tormek T-4.

HÜVA NÕU
tormeksharpening
perfectsharpening
2017-09-29T19:30:09+03:0030.09.2017|Tulipunktis|